Mulgimaa naised kobedad, Abja mehed mõnusad, Eesti eided eakad, Paluoja taadid taibukad.    Leidsid aja kokku käia, kogunesid kultuurimajja.      

Hakkasid asja arutama, minevikku meenutama, tulevikku tunnistama,  olevikku arvama.    

  Kuidas talitada talveõhtul, kaasata endid kevadel,  sõbrustada soojal suveajal, suhelda sügisel.             

 Et saaks sõpradega sõnelda, ajast kadunust kõnelda, tantsu taktis tammuda, lustilaulu lõõritada.

Arutati, targutati, jutustati, mõistatati, mõlgutati, rehkendati ja siis lõpuks otsustati.

Pensionäride klubi luua, nõnda tehtud. Kõik ju oli ette nähtud, joodi teed ja tantsu löödi, võid ja leiba peale söödi.

Õnnitleti sünnipäevalapsi, vist salaja ka võeti napsi. Aga kõik meil olid kained, pahandusteks polnud ainest.

Oli see küll päris ime, kust see reipus meile tuli. Daamidel näe põsed roosad, härradel ka palged rõõsad.

Jalad kerged, pihad sirged, jutud lõbusad ja virged. Nii sai klubi jalad alla, lõbus tuju pääses valla.

Aga klubil polnud nime, lihtsalt klubiks kutsusime. Nimi siis meil leida tuli, vajalik selleks konkurss oli.

Võitis nimi “MEELESPEA”, leiti see on väga hea.

Tali möödus, kevad saabus, meie elu hästi laabus, aitasid meid tantsuringid, pillimeeste viisikingid.

Märkamatult suvi tuli, siingi tegemist meil oli, plaanisime jaaniõhtu, aga ilmale polnud rohtu. Kaela tõi meil vihmasaju, rikkus ära meie tuju.

Juulis aga üheskoos, pensionärid olid hoos. Viljandi järveäärsel rohul, vanurite päeva puhul.

Hoi seal tehti alles nalja, söödi suppi, joodi kalja. Oli naerul jaksamist, demonstreeriti ka kokkamist.

Nii see suveke meil valgus, käes on jälle sügisalgus. Ta meil uusi mõtteid toogu, et Meelespea tegevus läheks hästi hoogu.

 

Autor: Ilmar Hein 24. septembril 1992