Pärast Stalini surma ilmusid Nõukogude Eesti mustvalgesse ellu ka mõned rõõmsamad värvitoonid. Stalinile topeltvuntside joonistamise eest ei pandud enam kedagi vangi. Varsti kadusid pildidki, kuhu neid saanuks sirgeldada. Küüditatud, kes veel elus olid, said loa Siberist tagasi tulla, kuigi maja või talu neile tagasi ei antud. Kui seni võis raadiost kuulda vene patriootilisi sõda ja tööd ülistavaid laulukesi, siis nüüd võis rahva hulgas menukas Eesti Raadio kvartett laulda sepast, kel “kirp anti rautada, ole vaid mees/ja hüppajal parajad rauad sa tee”. Tublist sepast võidi ja tuligi laulda ka Stalini ajal, tööd tehti aga ikka viisaastaku plaani täitmiseks, mitte mingiks kometimänguks. Ajalehtedes hakkas ilmuma peale surmakuulutuste ka muud lugemisväärset: kirjutati muinasajast ja koduloost, moest ja muusikast ning elu võimalikkusest Marsil.

Raamtu autorid:

MATI LAUR(1955) on Tartu Ülikooli uusaja ajaloo korraline. professor

TÕNU TANNEBERG(1961) on akadeemik, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo korraline professor