Näituse koostaja on kirjutanud nii:

“Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada ja nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas, aga maa ja linna vahepeal harides maad ja pidades loomi.

Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil (Räpina ja Põltsamaa), 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber, nagu näiteks Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila ja Märjamaa Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee – Tapa, Aegviidu, Jõgeva ja Mõisaküla.

Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnendeil, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi kaasa mitmetes alevites kaasa suuri purustusi. Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.

Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.

Näituse autor on Heiki Pärdi.

Kujundaja on Irina Tammis.

“Mis on kõige ilusam asi, mis sulle on kunagi öeldud?”

Eugen (28) naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ta kandis karistust oma noorema venna surma eest – traagiline õnnetus, mille juured ulatuvad lapsepõlve, mil vanemad ta hülgasid. Nüüd püüab ta leida tee tagasi elu ja oma isa Helmarini, kes on temast aastatega eemaldunud. Ainsad, kes Eugenit mõistavad, on lastekoduaegsed sõbrad Stina ja Riko, samuti oma haavade ja valudega. Kõiki neid ühendab pärandatud valu ja süü, kuid ka igatsus armastuse järele. Nad kõik püüavad murda välja traumarattast, mis neid lahti ei lase, sellest nähtamatust jõust, mis hoiab valu põlvest põlve ja ei tee vahet enesevihkamisel ning armastusel.