Kõik Ülle Rõigas'i postitused

Ahto Lobjakase fotonäitus “Maailma teinepool: pashtuni maad”

Ahto Lobjakas kirjutab nii:
Mul oli privileeg külastada Afganistani kuuel korral 2003-2007. Tegemist on nüüdseks meile kadunud ilmaga. Need pildid pärinevad aastatest 2007-2009. Enamus neist on tehtud Kandaharis, selle ümbruses ja teistes lõunapoolsetes, pashtuni provintsides. Täna võiksid pashtuni maad olla samahästi Kuu teisel küljel. Aga isegi 10-15 aastat tagasi asusid nad sealpool Lääne silmapiiri. Ainsad teised “läänlased” olid Kandaharis toona ameerika eriväelased ja üks poolmüütiline ameerika daam, kes elas kohaliku pealiku isikliku kaitse all. Pashtunid on maailma üks külalislahkemaid rahvaid — kuid külalislahkuse pelk eeldamine võib kergesti lõppeda surmaga. Kerge oleks tänast Afganistani — ning pashtuni osi maast enne aastat 2021 — kirjeldada “no-go” aladena, millenagi, mis tuleb tagasi võita ja maailmale avada. Kuid tegemist on — kelle jaoks heas, kelle jaoks halvas — viimaste kohtadega Maal, mida lääs pole ka parima tahtmisega suutnud päriselt omaks teha. Pashtunwali, hõimuseaduste kogu, millesse on koondatud pashtuni eluviis, võib olla 5000 aastat vana. Mind ei üllatakse, kui see elaks Lääne üle. Erinevalt Hiinast, ei kujuta pashtuni maad endast strateegilist konkurenti. Erinevalt Aafrikast, pole neis midagi Conradi “Pimeduse südamest”. Nad on läänelt võtnud selle, mis tarvis: mobiiltelefonid, sisepõlemismootori, tulirelvad, nüüd ka päikesepaneelid — et minna edasi, et jääda samaks. Enne kui ma sinna läksin, arvasin, et sellised kohad on veel olemas üksnes muinasjuttudes. Nad on võõrad, aga ikka inimlikud. Näitus jõudis meie majja koostöös MTÜ Mondoga.

Mängufilm “Kupee nr.6”

Tunnustatud Soome režissööri Juho Kuosmaneni Eesti stsenaristidega – Andris Feldmanise ja Livia Ulmaniga – kahasse kirjutatud „Kupee nr 6“, mis pälvis 2021. aasta Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’, viib vaataja südamlikule teekonnale läbi trööstitu talvise 90ndate Venemaa.
Moskva ülikooli tudeng Laura (Seidi Haarla) pageb oma ummikusse jooksnud suhte eest rongiga Murmanskisse, et viia täide ammune unistus. Puupüsti täis rongis peab ta jagama kupeed lihtsa kaevuri Ljohaga (Juri Borissov). Laura ettekujutus reisist kui rahulikust eneseotsingust puruneb juba esimesel õhtul, mil tahumatu kupeekaaslane end purju joob. Konfliktist pole pääsu, ent peagi avastavad kupee number kuus asukad, et on oma üksilduses sarnasemad kui nad oleksid arvata osanud.
Mõrkja huumoriga vürtsitatud kohtumine polaarjoone taha suunduvas rongis muudab nende mõlema maailmu jäädavalt.
Pääse 5.-/4.-